fino-and-sister-fooling-around

Mõne kutsikate kuulutuse juures on kirjas „anda kaasomandisse“. Mida see tähendab? Kas kaasomandikoer pendeldab kahe kodu vahet? Miks peaks koera kaasomandisse võtma? 

Kui väga suure ringiga alustada, siis selleks, et koeratõug oma taset säilitaks või parandaks, peaksid kutsikaid saama need koerad, kes on välja tulnud vähemalt sama head või tervemad, parema iseloomu, tõuomaduste ja välimusega kui nende esivanemad.

Kõlab lihtsalt ja näib, et kasvataja peab lihtsalt parima kutsika koju jätma ja ongi korras. Tegelikkuses jõuab hiljem aretusse kõigist lubavatest kutsikatest vaid väike osa. Paljudel kasvatajatel on tihe sõel, millel välja sõeluda omadused, mida nad heaks ei kiida. Mõni kutsikas ei läbi terviseuuringute kadalippu, mõnel puudub tõule tüüpiline iseloom või välimus. 

Kõik see selgub alles selleks ajaks, kui kutsikast on saanud täiskasvanud koer ja ta on vajalikud uuringud läbinud ja saanud kasvatajalt, näitustelt ja võibolla ka katsetelt aretushinnangu. 

Suured kennelid maailmas, kus on tööl mitmepealine personal ja valduses kümned hektarid otstarbelist maad, võivad endale lubada terve pesakonna kutsikate kennelisse jätmist, et neist siis aasta-paari jooksul välja sõeluda need 1-2, kes on piisavalt head, et järglasi saada. Põhjamaades ja ka Eestis kasvatatakse koeri enamasti siiski kodustes oludes ja kümnete noorte koerte pidamine paariaastaseks saamiseni ei tule kõne alla. 

Selleks, et seetõttu selektiivsus aretusprogrammis ei kannataks, kasutavadki kasvatajad kaasomandi vormi. See annab kasvatajale rohkem valikuid, kutsikale rohkem isiklikku tähelepanu ja perele (tasuta) parima kutsika pesakonnas. 

Lühidalt kokku võttes usaldab kasvataja kaasomandilepinguga lubavaima kutsika pesakonnast perre elama ja jätab endale võimaluse temaga aretust jätkata. 

Kutsikas elab oma peres nii nagu ükskõik milline ostu-müügilepinguga uude perre läinud koer. 

Kaasomandikutsika eest ei tasu pere tema hinda, vaid tagatismaksu (näiteks pool kutsika hinnast), mille kasvataja peale üht või kaht pesakonda maksab perele tagasi. Siis lõpeb ka kaasomand ja omandiõigus läheb täielikult üle perele. Nii saab pere koostöö eest tasuta koera ja kasvataja saab jätkata oma aretusliini ilma suuri koerakarjasid koju kogumata. Ka juhul, kui koer ühel või teisel põhjusel aretusse ei jõua, läheb omandiõigus määratud ajal perele üle ja siis tagatismaksu ei tagastata. 

Enamasti antakse kaasomandisse emaseid koeri, vahel ka isaseid, kelle puhul võib kaasomandi pikkus olla seotud vanuse või paarituste arvuga. 

Koerapidamisega seotud kulud jagunevad mõlema omaniku vahel – pere kannab kulud, mis on seotud koera igapäevaeluga (toit, vaktsineerimised, igapäevane varustus ja muud hoolduskulud) ja kasvataja kannab kulud, mis on seotud aretustegevusega (terviseuuringud, geenitestid, paaritusmaksud, ultrahelid, poegimisega seotud kulud, kutsikate üleskasvatamise kulud jms). 

Kutsikad sünnivad vastavalt kokkuleppele kas peres või kasvataja juures, ent kuna kasvatajatel on enamasti rohkem kogemusi paarituste, poegimiste ja kutsikate üleskasvatamisega, siis on pigem levinud, et koer läheb nädal enne poegimist kasvataja juurde ja tuleb sealt tagasi, kui kutsikad on võõrutatud (5-6 nädala pärast). 

Kaasomandileping ei sea kohustusi käia näitustel või tegeleda aretusega. Küll aga ei välista see seda, kui pere soovib seda teha. Väga tihti soovitaksegi kutsikat võtta kaasomandisse just seetõttu, et saada pesakonna parimate eeldustega kutsikas. Harrastuskulud jäävad kanda sellele, kes harrastusega tegeleb. Kui perel endal on huvi näituste ja katsete vastu, kannavad nad ise need kulud, kui kasvataja viib koera ise vahel näitustele, kannab tema kõik kulud. Viimasel puhul tasub läbi rääkida, kui tihti ta kavatseb kutsikat näitustele viia, kas paar korda aastas või igal teisel nädalavahetusel.

Kaasomand toimib kõige paremini  siis,  kui asutakse  üksteisele  lähedal. Hädavajalik on pere valmisolek teha tulevikus koostööd ja mõistmine, et tegemist pole lihtsalt ükskõik millise kutsikaga. Kaasomandikutsikas võib olla kasvataja aasta(kümne)te pikkuse aretustöö vili ja sellepärast peab omavaheline usaldus olema tugev. 

Kaasomandikutsikad ei ole müügiks. Kasvataja, kes otsib kaasomandikodu,  ei  seisa mitte valiku  ees „müüa  või  anda kaasomandisse“,  vaid „koju  jätta või kaasomandisse anda“. Kasvataja jaoks on alati olemas risk, et kutsikast ei tule aretuseks sobiv koer tänu kaasa antud toitmis ja hooldusjuhiste eiramisele, mistõttu otsitakse kaasomandiperesid mõnikord tahtlikult pisut kauem. 

Siit leiad lingi tüüpilisele emase koera kaasomandilepingule, mida mitmed labradorikasvatajad kasutavad. Isaste puhul on kaasomandilepingus enamasti määratud ära vanus või paarituste arv, mille järel omandiõigus uuele perele üle läheb. 

Kaasomandi võib olla vahel osutuda ainukeseks viisiks saada näituse- ja aretusperspektiiviga kutsikat mõnest tuntud liinist. Tõu vastu sügavamat huvi tundva inimese jaoks võib olla kaasomand parim variant leida kasvatajas ka mentor, kes lisaks parima kutsika usaldamisele viib uue omaniku kurssi tõu eripärade, omaduste ja aretusalaste teadmistega.

Kindlasti ei peaks võtma kutsikat kaasomandisse juhul, kui:

  • Midagi jääb ebaselgeks või tingimused näivad ebaõiglased. Kaasomandileping peab sätestama selgelt, millal omandiõigus läheb uuele perele üle ja kes milliste kulude eest vastutab.
  • Kui sulle ei meeldi mõte sellest, et su koer tulevikus kasvataja juures pesakonna saab.
  • Kui sul pole kavaski järgida kasvataja  poolt antud  nõuandeid kutsika kasvamise ja arenemise ajal.
  • Kui kasvatajaga ei klapi. Kutsikat vaatama minnes peaksid  saama  vastused kõikidele oma  küsimustele ning  lahkuma tundega, et selle kasvatajaga teeksid hea meelega koostööd.
  • Kui esimene põhjus kaasomandikutsika võtmiseks on odav hind. Hoolimata kutsika hinnast või lepingust peab meeles pidama, et koer vajab täisväärtuslikku toitu ja tema peale hakkab regulaarselt kuluma kindel summa.

Kogemusi kaasomanike silme läbi:

Kristin: Meie kaasomandi kogemus on olnud väga positiivne. Lisaks selle, et saime endale supertoreda koeratüdruku, saime ka väga hea tugivõrgu, mis meie jaoks on olnud väga oluline, kuna koerapidamises on olnud paus ja paljusid asju kohe kas ei oska või ei mäleta. Tekkis palju küsimusi, mida ja kuidas õpetada/sotsialiseerida/hakkama saada – kaasomand andis juurde enesekindlust ja südamerahu, et alati on meie jaoks olemas laia kogemusega kasvataja, kelle käest küsida nõu, kui küsimusi tekib ja et koera heaolu eest seisab rohkem kui üks inimene. Boonusena oleme näitustelt (mitte et ma eriline näitustehai oleks – vastupidi, esialgselt ei olnud üldse huvi näituste vastu) juurde saanud ka palju lahedaid kogemusi ja toredaid sõpru/tuttavaid.”

Anneliis: “Oma esimese labradori retriiveri võtmise ajal tundus mulle kaasomand natukene “kahtlasena” (kuigi uurisin ka Kennelliidust selle kohta ja midagi kahtlast selles ei ole) ning palju kindlam tundus kutsikas kohe välja osta ja olla ainuomanik. Esimene koer tekitas minus sügavama huvi labradori retriiveri tõu vastu ning jälgisin erinevate kasvatajate aretustööd ja hoidsin tulevastel pesakondadel silma peal. Oma mõtetes teadsin, et tulevikus tuleb meie perre veel teinegi labradori retriiver ja siis juba kaasomandis. Natuke vähem kui kolm aastat hiljem oligi kaasomandikodu otsimas minu soovidele vastav kutsikas.

Miks ma seekord soovisin koera kaasomandis? Sest see annab mulle suurepärase võimaluse õppida ja näha kasvatajaks olemist lähemalt, ilma, et ma ise peaksin hakkama aretusega tegelema. (Tõu)koera entusiastina on see hea võimalus teha koostööd ja saada osa pikaajalise kogemusega kasvataja teadmistest ja kogemustest. Kaasomanikuks olemine ei ole igapäevases elus kuidagi erinev ainuomanikuks olemisest ja tegelikult on minu kogemus lausa nii positiivne, et ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma edaspidi ei peaks võtma koera kaasomandisse. See küll eeldab kasvataja teadmiste ja kogemuste usaldamist, tahet koostööks ja avatud meelt, kuid vastu saan koera, kellest võib sirguda oma tõu silmapaistvamaid ja suurepärasemaid esindajaid.”

Levinud küsimused: 

Kas koer ei satu stressi, kui ta vahepeal kellegi  teise juures  elab, temaga näitusele läheb või viibib 6 nädalat emapuhkusel oma tavapärasest kodust  eemal?  

Ei. Normaalse närvikavaga korralikult sotsialiseeritud  koer ei  satu sellest stressi ja kohaneb kergesti uutes olukordades. Lisaks tasub meeles pidada, et kasvataja on talle juba tuttav inimene, kelle juures  ta ilmselt juba beebina kasvas.

Kas kasvataja võib mingil hetkel lihtsalt koera tagasi võtta ja minema viia?

Ei, selleks peab olema tõsine põhjendus ja sellised olukorrad lahendatakse kas  Loomakaitse seltsi või politsei abiga.

Loe lisaks ka Eesti Kennelliidu lehel Sini Lindroosi artiklit samal teemal.