Miks antakse koeri kaasomandisse ja mida see tähendab?

Koerte aretuse laiem eesmärk on tõu saavutatud taset säilitada või parandada. Selleks peaksid järglasi saama koerad, kes on vähemalt sama terved, tüüpilise iseloomu, tõuomaduste ja välimusega kui nende vanemad. Konkreetse koera aretusväärtus selgub kahjuks alles siis, kui kutsikast on kasvanud täiskasvanud koer.

Labradori retriiverite puhul on eraldi hinnatavateks teguriteks näiteks koera:

  • närvikava,
  • temperament,
  • töö- ja kasutusomadused, kui neid on võimalik testida,
  • üldine tervis,
  • terviseuuringute tulemused (puusad, küünarliigesed, silmad, mis uuritakse alates 12-kuu vanuseks saamisel),
  • geeniuuringute tulemused (kas koer kannab mõne haiguse või omaduse geeni),
  • koera lähisugulaste tervis, iseloom ja välimus,
  • koera seniste järglaste tervis, iseloom ja välimus (kui tal on olnud eelnevalt pesakondi),
  • koera sugupuust lähtuvate ohtude ja võimaluste olulisus.

See kõik tähendab seda, et aretusse jõuab kõikidest kaunitest ja perspektiivsetest kutsikatest vaid väike osa. Valikuvõimaluste jaoks ei piisa sellest, et kasvataja jätab koju parima kutsika kasvama. Samal ajal ei ole kasvatajate kodud kummist ja alati ei ole ka võimalik jätta koju kasvama 3-4 pesakonna parimat kutsikat, et alles paari aasta pärast otsus teha.

Selleks, et aretuses saaks olla valiv ja jätkata just nendega, kes selleks kõige paremini sobivad, kasutavadki kasvatajad kaasomandi vormi. See annab kasvatajale rohkem valikuvõimalusi aretuses, iga kutsikas saab nii rohkem isiklikku tähelepanu ja pere saab tasuta või poole hinnaga endale kutsika pesakonna parimate seast. 

Kaasomand tähendab seda, et kasvataja annab pesakonna lubavaima kutsika tavalisse perre ja jätab endale võimaluse temaga aretust jätkata. Kokkulepped selle kohta, mis ajani kaasomand kehtib või kui mitu pesakonda koer võiks saada, pannakse alati lepingusse kirja. Enamasti on emaste kutsikate puhul selleks 1-2 pesakonda ja isaste koerte puhul antakse aretusõigus üle mingi vanuseni või sündinud pesakondade kokkulepitud arvu täitumiseni. Peale tingimuste täitmist läheb koera omandiõigus täielikult üle perele. Terviseuuringute läbiviimise, näituste või muude aretustegevuste tõttu toimib kaasomand kõige paremini, kui geograafiline vahemaa kasvataja ja pere vahel ei ole liiga suur.

Kaasomandikutsika eest ei tasu pere tema hinda, vaid tagatismaksu (näiteks pool kutsika hinnast), mille kasvataja maksab perele peale koera aretuskasutust tagasi. Siis lõpeb ka kaasomand ja omandiõigus läheb täielikult üle perele. Nii saab pere koostöö eest tasuta koera ja kasvataja saab jätkata oma aretusliini ilma suuri koerakarjasid koju kogumata. Ka juhul, kui koer ühel või teisel põhjusel aretusse ei jõua, läheb omandiõigus määratud ajal perele üle ja sel juhul tagatismaksu ei tagastata.

Koerapidamisega seotud kulud jagunevad mõlema omaniku vahel – pere kannab kulud, mis on seotud koera igapäevaeluga (toit, vaktsineerimised, igapäevane varustus ja muud hoolduskulud) ja kasvataja kannab kulud, mis on seotud aretustegevusega (terviseuuringud, geenitestid, paaritusmaksud, ultrahelid, poegimisega seotud kulud, kutsikate üleskasvatamise kulud jms). 

Kutsikad sünnivad vastavalt kokkuleppele kas peres või kasvataja juures, ent kuna kasvatajatel on enamasti rohkem kogemusi paarituste, poegimiste ja kutsikate üleskasvatamisega, siis on pigem levinud, et koer läheb nädal enne poegimist kasvataja juurde ja tuleb sealt tagasi, kui kutsikad on võõrutatud (5-6 nädala pärast).

Kaasomandileping ei sea kohustusi käia näitustel või tegeleda aretusega. See ka ei välista seda, kui pereliikmetel on selle vastu huvi. Mõnikord ongi kaasomandikutsikas ainuke viis saada mõnest tunnustatud liinist näituse- ja aretusperspektiiviga kutsikas. Tõu vastu sügavamat huvi tundva inimese jaoks võib olla kaasomand parim variant leida kasvatajas ka mentor, kes lisaks parima kutsika usaldamisele viib uue omaniku kurssi tõu eripärade, omaduste ja aretusalaste teadmistega.

Harrastuskulud jäävad kanda sellele, kes harrastusega tegeleb. Kui perel endal on huvi näituste ja katsete vastu, kannavad nad ise need kulud. Kui kasvataja viib koera ise vahel näitustele, kannab tema kõik kulud. Viimasel puhul tasub läbi rääkida, kui tihti ta kavatseb kutsikat näitustele viia, kas paar korda aastas või igal teisel nädalavahetusel.

Kaasomandikutsikad ei ole müügiks. Kasvataja, kes otsib kaasomandikodu,  ei  seisa mitte valiku  ees „müüa või anda kaasomandisse“, vaid „jätta koju või anda kaasomandisse“. Kasvataja jaoks ei ole tegemist lihtsalt ükskõik millise kutsikaga, konkreetne kaasomandikutsikas võib olla kasvataja aasta(kümne)te pikkuse aretustöö vili või ainuke lootus konkreetset liini jätkata, mistõttu on tal kasvatajale suur väärtus.

Siit leiad lingi tüüpilisele emase koera kaasomandilepingule, mida mitmed labradorikasvatajad kasutavad. Isaste puhul on kaasomandilepingus enamasti määratud ära vanus või paarituste arv, mille järel omandiõigus uuele perele üle läheb. 

Kindlasti ei peaks võtma kutsikat kaasomandisse juhul, kui:

  • Midagi jääb ebaselgeks või tingimused näivad ebaõiglased. Kaasomandileping peab sätestama selgelt, millal omandiõigus läheb uuele perele üle ja kes milliste kulude eest vastutab.
  • Kui sulle ei meeldi mõte sellest, et su koer tulevikus kasvataja juures pesakonna saab.
  • Kui sul pole kavaski järgida kasvataja poolt antud  nõuandeid kutsika kasvamise ja arenemise ajal.
  • Kui kasvatajaga konktakti ei teki. Kutsikat vaatama minnes peaksid  saama vastused kõikidele oma küsimustele ning lahkuma tundega, et selle inimesega teeksid hea meelega koostööd.
  • Kui esimene põhjus kaasomandikutsika võtmiseks on odav hind. Hoolimata kutsika hinnast või lepingust peab meeles pidama, et koer vajab täisväärtuslikku toitu, hooldus- ja treeningvahendeid ja tema peale hakkab regulaarselt kuluma kindel summa.

Kogemusi kaasomanike silme läbi:

Kristin:

Meie kaasomandi kogemus on olnud väga positiivne. Lisaks selle, et saime endale supertoreda koeratüdruku, saime ka väga hea tugivõrgu, mis meie jaoks on olnud väga oluline, kuna koerapidamises on olnud paus ja paljusid asju kohe kas ei oska või ei mäleta. Tekkis palju küsimusi, mida ja kuidas õpetada/sotsialiseerida/hakkama saada – kaasomand andis juurde enesekindlust ja südamerahu, et alati on meie jaoks olemas laia kogemusega kasvataja, kelle käest küsida nõu, kui küsimusi tekib ja et koera heaolu eest seisab rohkem kui üks inimene. Boonusena oleme näitustelt (mitte et ma eriline näitustehai oleks – vastupidi, esialgselt ei olnud üldse huvi näituste vastu) juurde saanud ka palju lahedaid kogemusi ja toredaid sõpru/tuttavaid.”

Anneliis:

“Oma esimese labradori retriiveri võtmise ajal tundus mulle kaasomand natukene “kahtlasena” (kuigi uurisin ka Kennelliidust selle kohta ja midagi kahtlast selles ei ole) ning palju kindlam tundus kutsikas kohe välja osta ja olla ainuomanik. Esimene koer tekitas minus sügavama huvi labradori retriiveri tõu vastu ning jälgisin erinevate kasvatajate aretustööd ja hoidsin tulevastel pesakondadel silma peal. Oma mõtetes teadsin, et tulevikus tuleb meie perre veel teinegi labradori retriiver ja siis juba kaasomandis. Natuke vähem kui kolm aastat hiljem oligi kaasomandikodu otsimas minu soovidele vastav kutsikas.

Miks ma seekord soovisin koera kaasomandis? Sest see annab mulle suurepärase võimaluse õppida ja näha kasvatajaks olemist lähemalt, ilma, et ma ise peaksin hakkama aretusega tegelema. (Tõu)koera entusiastina on see hea võimalus teha koostööd ja saada osa pikaajalise kogemusega kasvataja teadmistest ja kogemustest. Kaasomanikuks olemine ei ole igapäevases elus kuidagi erinev ainuomanikuks olemisest ja tegelikult on minu kogemus lausa nii positiivne, et ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma edaspidi ei peaks võtma koera kaasomandisse. See küll eeldab kasvataja teadmiste ja kogemuste usaldamist, tahet koostööks ja avatud meelt, kuid vastu saan koera, kellest võib sirguda oma tõu silmapaistvamaid ja suurepärasemaid esindajaid.”

Levinud küsimused: 

Kas koer ei satu stressi, kui ta vahepeal kellegi  teise juures  elab, temaga näitusele läheb või viibib 6 nädalat emapuhkusel oma tavapärasest kodust  eemal?  

Ei. Normaalse närvikavaga korralikult sotsialiseeritud koer ei satu sellest stressi ja kohaneb kergesti uutes olukordades. Lisaks tasub meeles pidada, et kasvataja on talle juba tuttav inimene, kelle juures ta ilmselt juba beebina kasvas.

Kas kasvataja võib mingil hetkel lihtsalt koera tagasi võtta ja minema viia?

Ei, selleks peab olema tõsine põhjendus ja sellised olukorrad lahendatakse kas  Loomakaitse seltsi või politsei abiga.

Loe lisaks ka Eesti Kennelliidu lehel Sini Lindroosi artiklit samal teemal.